Järva-Jaani vanatehnika platsilt


Ridamisi tehnikat on seismas:
põllu-masinad, muud sõidukid.
Nende elutöö on ammu möödas.
Nüüd vaid invaliidid, vanurid.

Räägivad: „Me rahul. Heades kätes.
Igaühe eest siin kantaks` hoolt.
Nagu arst, käib peremees me juures,
paneb kirja vead ja haiguslood.“

„Kui mind siia toodi, olin põdur,“
räägib roomikauto AT-C.
„Varjupaiga peremees on võlur,
nüüd mul tuksub jälle elu sees.

Tal on üle Eesti palju sõpru.
Möödund aastal olid siin nad koos.
Oh sa poiss! Vaat, oli siis vast lõbu,
kui siit sõitis meie killavoor!

2006 varjupaik sai aia.
Tunneme nüüd turvaliselt end.
Täname siin jälle sõpruskonda!
Romulast ei näe me hirmu-und.“

Kuulda, vana Moskvitš tuules kriiksub.
Kusagilt vist lahti läinud plekk,
mis aeg-ajalt teise vastu liigub,
muutub vaikuses kui muusikaks.

„Kuule, sina, mosu- igivana!
Kas sul tõesti pole teha muud-
päevast-päeva pilli kriiksutada,
varsti oleme nii kõrvutud!

Kuula parem! Tuuakse üht juurde!
Kuula! Kolin lausa tavatu!
Rahulik kombaingi kaotas une,
uudishimust suugi avatud.“

Pobi küsib:“Ütle, kust sa tuled?
Miks nii vaikne oled ja nii morn?
Solvab see, et varjupaika tuled?
Elu siin on lahe, mitte karm.

Sõber, püüa võtta ennast kokku,
see ei ole mingi romula.
Siit me lähme kindlalt ajalukku-
me järglastele esivanemad.“

Räägib Žiguli:“Ma palju sõitnud.
Liiklusmärgid selged une pealt.
Kordi Riias, Leningradis käinud,
Eesti linnu, teesid tean ma peast.“

„Mina aga olen pärit linnast.
Olen lihtne veoloom- lihtsalt Tramm.
Ei ma tea maast ei tea ilmast.
Kulutand mind läbi rahvasumm.“

Kuulab vana Ikarus ja lausub:
„Oleme siin kõik kas nii või naa.
Peremees, ta meisse hästi suhtub,
alailma käib ja tohterdab.

Oli aasta 2ja007.
Oli varjupaiga sünnipäev.
Oi kui palju tuli rahvast meile!
Oli see vast alles rõõmupäev!“

„Üle aastate nii tuttav tunne,“
algab juttu vaikinud kombain:
„ põllule mind saatis papa Tuve,
poiste poolt kui putitatud sain.

Rihmad tulid vahetada uued,
aku, juhtmeid ja veel palju muud.
Palju tööd veel oli kuue juures,
aga lõpuks olin nagu uus.

Seisin ootel. Ah, kuis vili lõhnas!
Tunne oli lihtsalt võrratu.
Siis ma läksin, heeder viljas kahlas,
juba odramaiku tundsin suus.

Mis ma ikka jahvatan nii palju.
Eks meil kõigil olnud oma tee.
Aga teie, tuletõrjeautod,
päästeautod- kuulsust pälvite!“


2009.a. Lya.