Järva-Jaani Vanatehnika varjupaik ja muuseumide keskus
  Info  

  Päevik  

  Eksponaadid  

  Fotogalerii  

  Punane Raamat  

  Muuseumide keskus  

  Jälgi meid:    
  Kõik pealkirjad  
  Otsi:  
PäEVIK

Üleskutse! Aidake leida Uraganile mootor!
ühel küünlakuu päeval umbes kell 21:08:02

Mõni päev enne vabariigi aastapäeva külastas Järva-Jaani vanatehnika varjupaika üks mulgimaa mees Vello Oolo ja tõi näha ühe 1993. aastast pärit foto endisest Tallinna Lennujaama tuletõrjeautost MAZ-7310 "Uragan". Lisaks oli külalisel kaasas ajaleheartikkel, kus oli juttu Uraganist Viljandis. Jutuajamise käigus tuli välja, et hr Vello Oolo oligi see mees, kelle hoole all Eesti suurim tuletõrjemasin Viljandis oli. Muuhulgas on hr Oolo sellel masinal ka mootorit vahetanud.

Külaline andis nõusoleku, et kui varjupaiga poolt praegu mootorita seisvale eksponaadile töökorras mootor välja otsitakse, siis tuleb ta ja aitab selle masinale peale panna.

Niisiis, Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga palve kõigile tehnikahuvilistele - palun aidake meil leida mootor tuletõrjeautole MAZ-7310 Uragan.

Ajaleheartikkel Liivimaa Kroonikast, autor T. Paju, ca 1991:
Rahumeelne militaarhiiglane. Tallinnast lahkunud raketikandja on Mulgimaal. Viljandis Euroopa suurim tuletõrjeauto.

Kolm aastat tagasi nägid tallinlased kummalist vaatepilti. Lennuväljalt tuiskas välja «SCUDi»-tüüpi raketikandja. Kahe kabiini, kaheksa ratta ja pööraselt suitseva tankimootoriga. Ümberkaudsed «Žigulid» ja «Volgad» kadusid teelt - ja oligi viimane aeg. Juba kihutas rauakolakas ligi kaheksakümnekilomeetrise kiirusega mööda Tartu maanteed. Pealinn jäi seljataha ning külgplekkide loperdades võttis masin kursi lõuna suunas. Tollal ei teadnud keegi midagi tankidest ega mustadest barettidest, seepärast tekitas Maa-Maa tüüpi raketikandja maanteel parasjagu elevust. Veel praegugi räägitakse sellest Harjumaal legende. Tugeva noorenduskuuri läbiteinud hiiglast võib nüüd näha kihutamas Mulgimaa teedel.

Viljandi tuletõrje malevaülema asetäitja Ants Kuhlap: «Tegelikult on mul kuldsete kätega autojuhid. Ainult tänu neile saime krapist jälle masina. See on lennuväljade tarvis raketialusele tehtud tuletõrjeauto. Juhul, kui lennuk peaks mingil põhjusel kere peale maanduma, katab selline auto maandumisraja vahuga, et ära hoida sädemete teket ja lennuki süttimist. Tõime ta Tallinnast, kus see oli pool aastat mahakantuna seisnud. Masin oli roostes ja rüüstatud, isegi pump oli pealt kistud. Kuid mootor õnneks veel töötas. Selline masin maksab oma kaheksakümmend tuhat. Meie ajasime asju nii, et tõime ta ära utiili hinnaga - viis tuhat rubla. Juba üks auto kumm maksab neli tuhat rubla.»

Garaaži minnes rääkis härra Kuhlap, et autojuhid vandusid seda masinat omajagu. Külge tuli panna pump, kraanid ja ventiilid, tuli keevitada, värvida ja teha sada muud tööd. Üsna varsti läks rivist välja käigukast. Kuid nüüdseks on mulkidel side ka Minskiga, kus selliseid masinaid valmistatakse. Veidi osavat asjaajamist ja vajalikud osad olid käes.

Garaažis ta seisiski. Voolikult löögi saanud ja ülevalt autolt alla kukkunud mehe viis kiirabi haiglasse. Tänaseks on ta terve ja töötab selle auto juhina edasi. Hiiglane seisab kohal, kuhu varem mahtusid ära kaks ZILi. Masin on kolmteist meetrit pikk (linnaliini «Ikarus» on 2 m lühem) ja kaalub nelikümmend kaks tonni. Vett ja vahtu võtab peale samapalju kui kuus tavalist autot. Tankimootor ei küsi, kas tulekahju juurde teed on või mitte. «See läheb kolmemeetrisest kraavist üle - ei köhi kah,» ütles Ants Kuhlap.

Katusel olev veekahur tulistab vett kolme-neljasaja meetri kaugusele. Voolikute kogupikkus on kakssada meetrit. Pump lööb survega viisteist atmosfääri. «Täisvõimsusega pole proovinud, sest siis ei oleks enam midagi kustutada,» ütlesid autojuhid.

Auto uuestisünni kallal nägid kõige rohkem vaeva Vello Oolo, Arseni Maksimov, Viktor Tätte ja Paavo Poolakese. Neile võivad mulgid uhked olla: Viljandis on Euroopa suurim tuletõrjeauto, mis tsiviiltuletõrjujate käes iganes olnud. Kõlab uhkelt, kuid milleks sellist hiiglast ikkagi Viljandisse vaja? Ants Kuhlap: «Tavalise tuletõrjeauto veest jätkuks täisvõimsusele ainult neljaks minutiks. Kõige hullem on, kui tuli on peaaegu kustutatud ja siis vesi otsa saab. Suure masina veest aga jätkub tunniks ajaks.»

Kõige tähtsam on Ants Kuhlapi lõpulause: «Kaugusepiirist - viisteist kilomeetrit - pole me kunagi kinni pidanud.» Seega võivad hiigeltulekahjude puhul mulkide abile loota teisedki Liivimaalased.


MAZ-7310 Uragan 1993. a. Viljandis
MAZ-7310 Uragan 1993. a. Viljandis
Foto: Vello Oolo kogust

 Eksponaadi info