Eino Tänavots võistles selle autoga ühel hooajal (1989) ja parimaks saavutuseks jäi 9. koht.
2011.-2013.a. taastas ja korrastas E. Tänavots aastaid kasutamata seisnud sõiduki ning osales sellega 2. Eestis ehitatud ja iseehitatud tehnika kokkutulekul "Ehitatud Eestis 2013". Peale üritust annetas E. Tänavots auto varjupaigale.
Meenutab Eino Tänavots:
Bagi ehituse mõte tuli siis, kui kolleeg Kingissepa (Kuressaare) Kommunaalis (ise olin samas ettevõttes autojuht) oli ehitanud omale GAZ-51/-52 baasil veobagi, ja koos temaga käidud ka võistlusi vaatamas. Sealt sündiski idee hakata ehitama omalegi võistlusautot. Ei tahtnud olla kolleegile konkurent - arvasin, et teen siis GAZ-53 baasil bagi. Ehitus algas 1987. aastal ja kasutatud sai tol ajal maha kantud prügiautot. Samal aastal sai käidud võistlusi vaatamas ja nii-öelda tööstusspionaaži tegemas ehk siis vaadatud/uuritud üht ja teist autot, ja loomulikult ikka põhjalikumalt neid autosid, mis ikka esirinnas olid. Muidugi sai ka ehituse käigus oma lahendeid kasutatud. Vahepeal olin töökohta vahetanud ehk siis kolinud tubase töö peale. Täpsemalt olin ATB 11 (Saaremaa Autobaas) treial, mis andis võimaluse hankida uusi juppe ja ka rohkem aega ehitada.
1989. aasta kevadeks oli auto valmis ja esimene proovisõit sai ette võetud Kogula rallikrossirajale. Kui sõitsin Kuressaarest Kogula (Kuressaare-Kihelkonna mnt.) poole, tuli kange tahtmine taksoga (GAZ-24) võidu kihutada, kiiruseks oli umbes 90-95km/t. Bagi hakkas loopima ja tulemuseks oli esimene kord (asfaldil) üle katuse käia ja maandumine ratastel maanteekraavi. See oli siis esimene ekstreem.
1989. aasta hooajal sai võidu kihutatud nii Eestis kui ka Lätis (enamus sõite kahjuks Lätis, sest Eestis oli sel ajal ainult kaks GAZ-53 baasil bagi), parim tulemus oli Lätis Riia külje all 9. koht (autosid oli siis üle 30), aga muidu nii keskmine 10-20 vahel. 1990. aastal algas Eesti aeg ja tuli mõelda elamisele ning bagi jäi seisma. 1997. aastal korra sai bagi uuesti üle värvitud ja paar ringi Kogula krossirajal sõidetud ning taas jäi seisma. Üritasin küll hakata peale ehitama GAZ-13/-14 mootorit ja selleks tarbeks olin ka raami pikendanud, kuid vast liha jäi nõdraks ja nii ta siis looduse hoolde jäi.
2011. aastal, Miniklubi Sügistalgutel Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas tuli peremehega jutuks, et selline huvitav asi Saaremaal seisab ning et selle võiks Varjupaika tuua.
