Klöckner-Humboldt-Deutz AG
1866. aastal Ulmis sealse tuletõrjekomandandi Conrad Dietrich Magiruse asutatud firma valmistas esialgu ainult tuletõrjeredeleid ja -pritse, 1916 alustati veoautode ning 1919 busside valmistamist.1936 ühineti Kölni masinaehitusfirmaga KHD (Klöckner-Humboldt-Deutz). Teise Maailmasõja järel võeti kasutusele Deutzi õhkjahutusega diiselmootorid ning autode kaubamärgiks sai topeltnimi Magirus-Deutz.
1950. ja 1960. aastatel oli Magirus-Deutz Saksamaa veoautotootjatest teise suurima turuosaga ettevõte ning turuliider tuletõrje- ja ehitusveokite osas. Seda ajavahemikku iseloomustavad kaks erinevat ninamik-kabiiniga veokite põlvkonda: ümara kapotiga maanteeveokid ning kandiliste kapottidega nelikveolised veoautod ja kallurid. Samuti oli Magirus-Deutz esimene Saksamaa veokitootja, kes võttis tootmisse (aastal 1957) kallutatava kabiiniga veoautod. Tagasildades kasutatud planetaarülekannete tõttu kandsid firma tooted 1950. aastate teises ning 1960. aastate avapooles planeetide nimesid (Sirius, Mercur, Jupiter, Saturn, Uranus, Pluto).
1963. aastast vähendati ninamikkabiiniga veokite tootmist, senised kallutatavad kabiinid asendas Louis Lucien Lepoix' disainitud nn. kuubikukujulised kallutatavad kabiinid. Aastast 1964 loobuti ka planeedinimedest ning mindi mudelitähistustes üle mootori võimsusel ja täismassil põhinevale täht-numbersüsteemile.
1967 võeti kergklassi (täismassiga alla 10 tonni) toodanguna valikusse Saksamaa traktoritootja Eicher konstrueeritud kallutatava kabiiniga veokid, 1970. aastate alguses asendati ka 1950. aastatest pärit ninamikkabiinid uute, kandilisemate kabiinidega. Nende sõidukite põhikasutajaiks olid sõjavägi ja kommunaalettevõtted.
Alates 1971. aastast töötas Magirus-Deutz koostöös DAF-i, Saviemi ja Volvoga välja nn. Nelja klubi kabiini kergete ja keskklassi veoautodele asendamaks Eicherilt üle võetud mudeleid. Need mudelid läksid nimetuse Magirus-Deutz MK all tootmisse 1976. Kaks aastat varem sõlmiti NSV Liiduga suurleping (nn. Delta projekt), millega tarniti eeskätt BAM-i ehitusele ja Siberi naftaväljade hõivajatele üle 8000 ninamikkabiiniga madelveoki, kalluri ja erisõiduki.
1970. aastate keskpaigas halvenes emafirma KHD majandusolukord märgatavalt seoses esimese naftakriisi, vananenud maanteeveokite põlvkonna ning suurte investeeringutega Nelja klubi kabiini ning Donautali tehase ehitamisega. Läbirääkimised Mercedes-Benziga alliansi moodustamiseks ebaõnnestusid ning KHD moodustas alates 1. jaanuarist 1975 uue ettevõtte Magirus-Deutz AG, mis sama aasta sügisel omandati 80% ulatuses aasta varem Fiati moodustatud IVECO poolt. 1980 müüs KHD oma osaluse IVECOs Fiatile, kolm aastat hiljem kaotas IVECO lõplikult Magirus-Deutzi automargi. Tänapäeval valmistatakse Magiruse nime all üksnes tuletõrjetehnikat (kustutusautod ja autoredelid).