Möödunud nädalavahetus oli pingeline, täis ootamatusi, väga töörohke, aga minu jaoks ka üsna piinlik... Nimelt kogunesid pool-stiihiliselt Silver, Aivo, Siim, Martin ja tema filmioperaatorist sõber ning otsustasid kahele isendile end kui vadereid tutvustama minna. Ega see päris kerge polnud - tuli lund rookida, ruume korrastada jms. Aga kaks isendit (eksp. nr. 133 - ZiL-130/AC-40 ja nr. 291 - Ford D600 - toim.) endale vaderid leidsid!

Samal ajal seadsid kolm varjupaigalist - siinkirjutaja, Silva ja Vello - end hoopis pidusse - taasavama Türi renoveeritud kino! Poolel teel tervitati varjupaiga poole teelolevat Lokuta brigaadi, traditsioonilises koosseisus - Eno, Aivar ja Peeter. Öösel naastes kuulasime memuaare, kuidas nad olid 1,5-meetrist lumevalli laiali loopinud, et TA-6-1 kätte saada, sest üks meie sõber oli parimate soovidega lükanud garaaži õue ilusasti puhtaks ja lumevalli täpselt selle ukse ette, teadmata, et sealt buss vaja kätte saada... Hommikul sõitsime kolonnis Paisteväljale, kust tõime varjupaika järjekordse isendi - ratasekskavaatori JuMZ. Meiega liitusid Vello, Meelis Mändla ja Madis.

Tagasi jõudes kiirustasid Lokuta meeskonna liikmed bussi remontima, siinkirjutaja ja varjupaiga perenaine Silva oma lapselapse sünnipäevale... Mingil ajahetkel õnnestus töömehi vaatamas käia ja mingisuguseidki põhjendusi välja ütlemas, sest... kohe oli vaja minna seltskonda "...kust mitte kuidagi puududa ei sobi!" (varjupaiga perenaise diktsioon!).
Varjupaiga sõber Meelis Tamm aga käis oma vaderikohustusi toimetamas juba teist korda staabi-UAZ`i juures, kuhu mina kahjuks ei jõudnudki...

Ja nüüd ei jäägi muud üle kui vaid kõiki osalejaid-abistajaid suuresti tänada ja oma kõrvalehiilimise eest kergemat karistust paluda!

PS: Tuhat tänu lukkseppadele töökoja ahjuuksele uute hingede paigaldamise eest!