Pealkiri tuleneb aastakümnetetagusest tuletõrjeterminist, kui pritsimehed saadeti kahjutuld kustutama just sellise telefonikõne järel. Seekord siiski tuld ei olnud, küll aga sõitis järjekordset eksponaati tooma eranditult priitahtlikest pritsimeestest koosnev seltskond juba tuttavas koosseisus: Eno, Peeter, Aivar ja allakirjutanu. Ilm oli kevadiselt kaunis, samuti meisse suhtumine Linnamäel. Tunneme veel tagantjärelegi piinlikkust ja palume pererahvalt andestust, et sõiduki äraviimine nii pikka aega viibis.
Oleme väga tänulikud ja tunnustame kolme põlvkonna perekondi Räli`sid, kes otsustasid oma esivanema mälestuse kunagise pritsiauto näol säilitada ja annetada selle Varjupaigale. Päevinäinud sõiduki juures hakkab silma kunagi teostatud remondi korralikkus ja soov masinat paremaks ning kaasaegsemaks muuta. Üllatas seegi, et kõik kolm põlvkonda olid meid vastu võtmas, kostitamas ja ekskursiooni tegemas. Peale autoga hüvastijättu andis vanaproua, ilma vastuvaidlemist lubamata, üle ümbriku kütuse kompensatsiooniga... Olime nii suures hämmingus, et tõenäoliselt ei osanud vääriliselt tänadagi. Teeme seda nüüd: VÄGA SUUR TÄNU!
Tänud ka hr. Ants Laurile, kes jalgratta Saljut Varjupaigale annetas!

Samal ajal, kui meie Läänemaad tundma õppisime, toimetasid Varjupaigas oma suviseks tuletõrjeparaadiks väljavalitud isendite juures Silver, Siim ja Georg. Tõepoolest, kaugel see juulikuu enam on!